2. teema: rannarootslaste kultuuripärand

Rannarootslaste ja vanausuliste ühisosa
Kahte täiesti erinevat kultuuri ühendab sisseränne - nad ei ole Eesti alal põliselanikud vaid vastavalt 13. saj. ja 17. saj. siia saabunud. Rannarootslased on pidanud kahjuks ajaloos ka lahkuma.

Eesti keeles on kodunenud kaks nimetust "rannarootslased" ja "eestirootslased".

Rannarootslaste eluala
Rannarootslaste elualad on olnud Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualad ning saared: 
- Naissaar
- Pakri saared ja nende vastas oleval Risti kihelkonna rannikul Kloostri valla Kurksi küla ning osa Vihterpalu valda
- kogu Noarootsi kihelkond Osmussaarega
- Vormsi saar
- Hiiumaal Reigi Rootsiküla ja Liivi lahes Ruhnu saar.

Rannarootslased (oma nimetusega Aibotfolket - "saarerahvas") on põline Eesti vähemusrahvus, keda on esmakordselt mainitud 13. saj. Seega olid rootslased siin enne sakslasi.
Rootslased saabusid Eestisse peamiselt Soome rootsikeelsetelt aladelt. Kõige ulatuslikum oli asustus 15.-16. sajandil, mil rannarootslaste arv oli ~10 000 (ca 2-3%rahvastikust).

Omanäoline taluarhitektuur
Erinevalt eestlaste rehielamust oli rannarootslastel kolmeruumiline elamu (lahtise koldega esik, suur tuba ja kamber) rehest lahus. Eestlaslik rehielamu oli tarvitusel ainult Ruhnu saarel.
Tubade sisustus oli rannarootslastel enam kaunistatud ja mitmekesisem kui eestlaste rehielamus.
Vaata pilte Korsi talust Ruhnu saarel (autor: M. Loit 2008):

Rannarootslaste käsitöö
Erilise kuulsuse võitsid rannarootsi naised läbi ilusate niplispitside. Pakri, Ruhnu, Naissaare ja Vihterpalu naised olid eriti vilunud niplajad. 16-24 pulga abil valmistati kuni 10 cm laiuseid pitse oma tanudele ja pluusidele. Niplispits lõi rannarootslastele iseloomuliku tekstiilitraditsiooni.

Rannarootslaste elualad Lääne-Eesti rannikul

Elatusalad
Tegelesid põhiliselt kala- ja hülgepüügi (eriti Ruhnu saarel), meresõidu ja karjakasvatusega, vähemal määral ka maaharimisega, sest rannikualadel olid põllumaad väheviljakad.

Hülgepüügi purjeka tüüp Ruhnu saarelt - jaala

Terviklikult säilinud eestlastega sarnane talukompleksi on Ruhnu saarel Korsi talu, mida haldab Saaremaa muuseum.

Näide niplispitsi valmistamiest:

Rannarootslaste lahkumine Eestist
1939. aastal septembris Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud nn. baaside lepingu tulemusena sai Nõukogude Liit õiguse rajada Eesti läänerannikule ja saartele oma sõjaväebaasid. Sellega seoses sunniti rootslased Osmussaarelt, Pakri saartelt, Paldiskist ning Naissaarelt lahkuma ning paigutati ümber Eesti mandriossa ja Vormsi saarele.
Teise maailmasõja ajal 1943.-1944.a. lahkus valdav osa (7920) eestirootslasi Rootsi. Eestisse jäi tuhatkond rootslast, kuid Nõukogude võim likvideeris rannapüügi, meresõidu ja rootsi päritolu poisse ei võetud merekooligi.
Rannaäärne asustuspiirkond suleti keelutsooniks (radarijaamad, piirivalvepunktid ja lennuväljad), kus võis liikuda vaid erilubadega.

Rannarootslaste kultuuripärandi nähtavus tänapäeval
 - Endiste rannarootslaste eneseteadvuse kasv algas 1980. aastate teisel poolel. 1988 asutati Eestirootslaste Kultuuri Selts (Samfundet för Estlandssvensk Kultur), mille eesmärk oli Eestis elavate rootslaste ning eestirootsi kultuurist huvitatute ühendamine;
- 1990 avati rootsi keele süvaõppega Noarootsi Gümnaasium;
- 1992. a. alustas Haapsalus tegevust Rannarootsi muuseum (Aibolands Museum);
- Ametlikus korras on taastatud ja kasutusel rootsikeelsed külanimed rööpnimedena Noarootsi vallas ja rootsikeelsel kujul Vormsil.;
- Regulaarsed rootsikeelsed jumalateenistused toimuvad Tallinna Rootsi-Mihkli koguduses, sporaadiliselt ka endistel rannarootsi aladel;
- Noarootsi valla tegutseb Saare mõisa kõrvalhoones Lyckholmi muuseum;
- Noarootsi vallas on taastatud Rooslepa kabel;
- omanäolist kirikuarhitektuuri näeb Noarootsi ja Vormsi (algkirik) kirikutes.
- võimalus tellida vanaaegse purjeka jaala suurema ja vanema venna jahtaga meresõitu (Puulaevaselts Vikan)